Mulle meeldib....

Mulle meeldib... Mulle meeldib surm? Kas mulle tõepoolest meeldib surm või ainult mõte sellest, kui kannatustest vabanemisest? Loomulikult on minu vanuses sellest imelik rääkida, sest vanemad inimesed ütlevad,et elu alles algab ja kõik on veel ees. Aga kui tulevik on tume, ma ei teosta kunagi oma unistusi või ei saa õnnelikuks? Võin ma siis öelda, et elu oli ilus.? Surm on ju tegelikult huvitav ja isegi võluv. See on vabanemine kõigest halvast. Ei ole enam probleeme, millega pead vaevata, ei pea kellegi pärast muretsema ega füüsilist või moraalset valu kannatama, puuduvad ka inimesed, kes muud ei teegi kui teiste elusid rikuvad. Mind köidab see, mis tuleb peale surma. Äkki satume teispoolsusesse, kui kohtume taas oma lähedastega ja tutvume ajalooliste isikutega, kes räägiksid sellest, kuidas kõik tegelikult oli.? Aga kui me sünnime hoopis uuesti. Saame elada looma, putuka või mõne täiesti erineva inimesena, kui ise olime? Kõige rohkem huvitab huvitab mind see, kuidas elust lahkumine ikkagi toimub ja kas me tunneme sel hetkel midagi. Kas vastab tõele, et surres näed end pikas tunnelis, mille lõpus on valgus? Kas sel hetkel näed kogu elu silme eest läbi jooksvat või vajud lihtsalt olematusse? Kuigi, kõik see huvitab mind, teeb surm tegelikult väga haiget. Armastatud inimese kirstus nägemine – ilusad riided seljas ja valge lina peal – on ju valus. Huvitav on see, et kaotust mõistetakse alles siis, kui puusärk kinni lüüakse ja mulda sängitatakse. Sel hetkel jääd lihtsalt tunnetetulva alla. Sa taipad, et seda inimest sa enam kunagi ei näe, ei saa teda enam kallistada ja öelda, kuidas teda armastad. Hakkad end süüdistama selles, et ei öelnud talle küllalt tihti, kuidas temast hoolid ega teinud midagi selle tõestamiseks. Sel kõigel pole mõtet, sest oma südames teab igaüks , et lähedased armastavad teda ning teavad sinugi tundeid. Selline on surma teine pool aga see on lihtsalt vältimatu. Usun, et kõiki huvitavad elust lahkumisega seotud küsimused, kuigi seda valu ei taha keegi tunda. Pole mõtet end sellega vaevata, sest elu on lühike ja seda tuleb elada nii hästi, kui suudad, et hiljem surivoodil võiksid tagasi vaadata ja uhkelt öelda, et Sinu elu oli ainulaadne. Kui sa suudad seda endale tunnistada, tundub teise ilma minek sulle millegi maagilise ja uuena. Siis taipad isegi, et surm meeldib sulle. Hoidke oma lähedasi!

ÄMBER nr. 3

ÄMBER nr 3 Peaaegu oleks olnud uus ämber. Ämber, kes on tõeliselt intelligentne, riietub hästi, teeb naistele komplimente, räägib kui hea mees voodis on (tõeline lõvi) – jumal tänatud, et meie teed ei ristunud seksodroomis. Jube edev. Kõik algas juhuslikult, tere ja oii pole ammu näinud, käisime kohvikus-tegime kohvikese ja koogikese ja ise ei pidanud maksma, tõeline dzentelmen. Aeg läks mööda ja nägime taaskord ühes suvises rannaklubis, olime terve öö tõeliselt kuum paar. Tantsisime. Jooksis järgi ja peaagu , et kandis kätel. Mina ja tema ning muud maailma ei eksisteerinud. Suhtlesime hiljem kirjavahetuse teel ning telefonis. Tegi ettepaneku, et ma võiksin talle külla sõita. Kokkulepitud aga ma jõudsin selleks ajaks haigestuda ja ütlesin ära, et kahjuks ma ei saa tulla. Ämber loomulikult arvas, et ei ole hullu, küll ta oskab mu terveks ravida. Aga mul oli suur ja villis ohatis huule peal ja tundsin ennast jube rõveda krokodillina siis ma ikkagi ei sõitnud. Vaikus....Kaks nädalat vaikus ja siis tuleb kiri postkasti, ooo kuidas läheb? Võiksime kokku saada, ma olen sinu peale koguaeg mõelnud. DAAAA, kui mees mõtleks, suhtleb ta sinuga ka edaspidi, mitte siis kui keppi isu tuleb peale ja kedagi pole. Kuna mul tõesti ei ole sellist vaba aega, et hüppan autosse ja sõidan kuskile pärapõrgu jälle kohvi jooma. Minu arust, kui mees tahab minuga kohtuda, tuleb ta ise oma seitsme maa ja mere tagant kohale. Ämber pakkus, et tuleb mulle ise külla. Ma loll- ütlen alati mõtlematult enne jaa, kuid tegelikult tahtsin EI öelda. Jällegi....aeg lähenes ja ütlesin,et sorry aga ma ei saa sind vastu võtta, sest mul tulid mõningas asjad vahele. Okei, arusaadav tige tikker tuli põõsast välja ja õiendas, et minu pärast on ta teinud plaane ja nüüd ma ütlen jälle ära. What ever! Praegu te mõtlete kindlasti, hea bitch ma ikka olen. Mitu korda luban, aga ikka vean inimesi alt. Aga mitte pahatahtlikult, vaid tõepoolest mul tuleb alati miskit ette, kui pidin selle Ämbriga kokku saama. Tegelikult nii on õige, ju siis pole see ÕIGE. Miskit tuleb alati ette, sest nii pole lihtsalt vajalik. Esimest korda elus, ma kuulasin oma lähedaste inimeste arvamust. Kus mulle öeldi: tead,see inimene on kahtlane. Esiteks kui inimene sinuga suhtleb, vaatab inimene sulle silma, aga see ämber vaatas ja otsis miskit kõrvalt. Koguaeg oli tema jutt jube oluline, et tema on jube haritud, loeb palju raamatuid. Ei joo juba 3 aastat tilkagi alkoholi, ei suitseta, vaid käib vesipiip kaenlas igalpool. Absoluutselt igalpool, sest meie suhtlemise aeg ta saatis pidevalt fotosid, kus küünlad põlesid vannis ja toas ja vesipiipu tossu tuli. Minu kohta ta ei küsinud kunagi midagi. Temaga juhtus ükskord selline asi, et sõitis paarsada kilti maha ja avastas,et piip on koju jäänud, sõitis tagasi ja võttis oma kallikese piibu kaasa. Vahepeal kustutas ta mu FB ära. Me ei suhelnud temaga paar kuud. Tuleb mingi aeg sõbrakutse ja kiri, kuule sorry ma olin jube pahane su peale kustutasin su ära, aga nüüd ma olen okei, et kuidas sul läheb? Ma vastasin ainult: et minu arvates on veidi lapsik käitumine sul: et kustutad nagu 5 aastane kohe sõbralistist ära. Ämber on ju tark mees: Sa oma lapsikuse võid omale pista tead küll kuhu. Mul on sinusugustest sitaauguni lihtsalt, ei taha Teid näha ega kuulda. Paari minuti möödudes,tuleb piuks piuks sms: Helistan sulle,ära peida pead liiva alla! Nagu naistel kord kuus menstruatsioon-temal ka. See inimene on üks kloun. Räägib aga ilusaid muinasjutusid, et oo ma kujutan sind oma tulevaste laste emana, minu perekonnanimi sobib sinu nimega.....ja samal ajal tiirutab ööklubis oma eksnaisega, nagu vana abielupaar. NO THANKS! Ma olen happy, et seekord ma hiilisin vaikselt mööda. Muidu oleks jälle sõidutanud teda ( ämber puhas jalamees), söötnud ja kasinud. Küll hakkab ka minu õuel päike paistma! Ja sinul ka ;)

Me kõik väärime elu

Seisin mina eile Rakvere bussijaamas ja ootasin ühte inimest. Kuna hakkas vihma ladistama, siis läksin peavarju selle kollase jalgratta majakese all. Tuntud veel sellepoolest, et seal on kodutud/prügikastiinimesed. Istus üks mutike pingi peal. Kilekott oli räbal, mingid toiduasjad sees, soe sokk ja king, dressipüksid jalas ning must katkine jope. Hambutu.Ta tõmbas suitsu. Rääkis omaette vene keeles, kurtis kui raske tal on, tal ei ole kedagi, keegi ei taha teda. Vahepeal nuttis ja luges lehte. Siis ilmusid kuskilt nurga tagant kaks meest ja lõugasid- tõmba nahhui siit, kas kuulsid kao minema. Esimest korda elus ma tundsin, et mul on seal hirmus olla. Läksin veidi eemale ja jälgisin mis saab edasi? Mutike võttis oma asjad ja jalutas vaikselt minema, kohe nende vastas oli veel üks pink, kus magasid kaks meest. Mutike istus nende vahele ja tõmbas suitsu edasi. Mind pani mõtlema, sageli ei ole nad oma elustiilis süüdi. Nad on sattunud situatsiooni, kust taas kõrgemale tõusmine on aega ja kannatust nõudev. On olemas varjupaigad nende jaoks, kuid see pole siiski see, mis oma kodu. Kui nad varem on elanud jõukat elu, siis korra päris põhja minnes on raske sealt taas samale kohale tõusta. Seejuures ei suudeta leppida väikeste asjadega, leida õnne pisikestes kordaminekutes. On probleeme, mille lahendamisel me vajame teiste inimeste abi. Mõned meist küsivad seda. Kuid on neid, kellel uhkus ei luba. Kui inimesed poleks nii uhked, siis ehk oleks neil ka kergem elada. Tihti ei luba ka hirm teiste arvamuse ees abi paluda. Miks karta seda, mida teised arvavad? Elus on ju peale nende " teiste" ka palju muud. Muidugi on nemad meid ümbritsev maailm, kritiseeriv ühiskond, kiitev üldsus. Kuid kui hakkame nägema vaeva vaid selle nimel, et saada nende heakskiitu, jookseme ummikusse. See, mis on ühe arust kiitust väärt, võib mõne teise jaoks tunduda vastupidisena, mis aga ei tähenda, et ka teisi ei võiks kuulata, nende nimel vaeva näha, kuid eal ei tohi unustada ennast. Kui inimene kaotab usu endasse, ei tea enam, mis on tegelik väärtus, saab temast teiste hüpiknukk. Ja tagajärg võib olla masendus, eltüdimus, depressioon või teeb ta endale lõpu. Me ise oleme enda saatuse tegijad. Me kas võitleme või anname alla. Alati on võimalus leida tee kõrgemale või see kaotada ja mitte kunagi enam üles leida.. Stalin on öelnud: " Pole inimest, pole probleemi". Uskudes teda, oleme me kõik maailmas üksteisel jalus. Allakäike juhtub kõigi elus ning need pole selleks, et neid kasutada ettekäändena, vaid selleks,et ammutada neist jõudu juurde, panna ennast proovile, edasi liikuda ja elada. Käega lüües me lihtsalt laseme probleemil edasi areneda. See muutub lõngakeraks, mis algselt puudutas ehk vaid ühte isikut, kuid nüüd mitusada inimest..

Abieluettepanek

Ma arvan, et iga naine unistab sellest ilusast hetkest kui palutakse tema kätt! Nagu filmis eks.... Üks põlv- miski pole romantilisem kui ühele põlvele laskumine. Lõppude lõpuks unistab enamik naisi, et selline saab olema nende ettepanek. Rand ja liiv - Kirjutamine liiva sisse suurelt: Kas sa tuled mulle naiseks? See on kõige lihtsam viis meestele- kes pole eriti jutukad. Sorry, aga minu meelest see on ka tobe. Kui mees ei suuda neid romantilisi sõnu suust välja imeda siis võiksid tsaukapakaa öelda....las joonistab liiva peal omaette. Tähtis päev nagu sünnipäev? -Teie armastatu mitte ainult ei mäleta ettepanekut igavesti, kuid seesama tähtis päev saab siis ka hoopis uue tähenduse. Aga üks tegelene üllatas mu sõbrannat väga erilisel moel, see oli nii eriline, et ei teadnud kuhu poole joosta. Mees ronis teki alla, lasi korraliku kärts peeru, niiet tuba kattus sinise tossuga, naine pidi ära lämbuma. Mees vaatas naisele sügavale silma ja ilma naljata küsis: Kallis, kas sa tuleksid mulle naiseks? Ja lisas: sõrmuse saad hiljem, ma ei jõudnud sulle osta. Sõbrants hakkas hüsteeriliselt nutma ja naerma üheaegselt, sest ei saanud aru, mida kuradit see veel oli?. Ooo my god, ta hakkas teda kõvasti taguma ja karjus-kasi minema sa sitakott, sa igavene värdjas, kuidas sa julged minuga nii teha. Kahe kuu pärast see sama mees, palus kätt oma eksnaiselt-ostis sõrmuse ja puha. Ei oska kahjuks kommenteerida kas lasi peeru ka või hoopis sittus voodisse, sest naist ta ei saanudki. Oma armastatule abieluettepaneku tegemiseks on miljoneid viise. Kõige olulisem on valida moodus, millel on tähendus Teie mõlema jaoks.

Valimised!

Kas teate mis juhtub printsessiga, kes ootab printsi valgel hobusel? Ühel päeval koputab uksele postiljon ja toob pensioni. Kes meist siis tahaks olla vanatüdruk või hoopis kibestunud vanamutt? Usun, et mitte ükski meist, aga mida siis teha selleks? Meile naistele meeldivad miskipärast need „ pahad poisid“ – neid nimetatakse ka alfaisadeks. Oma olemuselt ülbed ja nende liiklusvahendiks on tihtipeale bmw või mersu. Automarki mainin seetõttu, et tänapäeval millegipärast hinnatakse mis sul on ja mis su seljas on. Mitte see, mis sul hinges on. Või siis need teise ringi mehed, kellel on miljon last üle Eesti. Vedelevad diivanil ja mõmisevad miskit omaette ning kellega polegi kodus mitte millestki rääkida, sest nad on nii ametis on õllekõhu treenimisega.Seksides mõtled, mis ilm õues on ja millal see nühkimine ära lõppeb. Ja kui kodus tahad rääkida kuidas päev möödus, saadetakse sind muru niitma. Talvel lund rookima. Nii need aastad mööduvad ja tunned et 10 aastat suhtes olnud-oled sa ikkagi üksi olnud. Ja oi kui palju selliseid suhteid on. Naine ei julge oma arvamust avaldada ja teeb täpselt nii nagu mees tahab, kui vaja saab kolki ka – ja lahku ka ei minda, sest öeldakse ju- kes peksab see armastab. „Head poisid“ on need, kes koristavad kodus, pesevad nõud enda järgi ning toovad hommikul kohvi voodisse. Nende liiklusvahendiks on kas opel või jalad. Aitavad sul laupäeviti vaipa õues kloppida ja käite turul koos maasikaid ostmas, et õhtul rannatoolil koos kokteili limpsida. Tundub üliideaalne ja seda me naised ju ihkame.Töölt tulles põlevad kodus küünlad, õhtusöök ning saad veel erootilise massaazhi lisaks. Ja kui ongi selline mees- siis alati on meil millestki puudu. Küll on sokid tal kirjud ja võibolla viib liiga tihti prügi välja. Viimasel ajal olen mõelnud, et jumal tänatud mul on laps olemas. Ei ole ikka lihtne leida enda kõrvale mees või naine , kes on nö. puhtalt lehelt- lasteta. Kindlasti on -aga...sellel on alati suur AGA. Ei pruugi kõikide kohta käia see- aga ju siis on ikka miskit väga viga. On nad siis memmekad või pole kunagi koos elanud ja ei oskagi midagi naisega peale hakata.Näevad alasti naist ja minestavad ära :D Üksikud naised on tihtipeale endast jube heal arvamusel ning kui vanus kipub olema 35 + , siis kehtib väljend „ parim enne möödas“ . Sitt lugu küll, kui sobid ainult üheks ööks- meeste rõõmuks nö. armukeseks. Alguses on tore ja kihvt olla, aga aastatega me kahjuks vananeme ja siis seda „ õiget“ on veelgi keerulisem leida, kui tahame luua perekonda. On ka naisi, kes teevad lapse meestega, kellega ei olegi plaanis koos elada. Nad on sellise valiku oma elus teinud ja ma ei mõista neid hukka. Meil naistel on see nagu turvatunne, et me ei ole üksi. Ma tean, et minu jutus pole kellegile midagi uut ega üllatavat, aga vahel on hea see kirja panna ja natuke mõelda selle üle, mida me tahame? Aga üks on kindel. Valida tuleb vähem. VALIDA VÄHEM!

Naised on ussid

Lahkuminek peale 9-ndat kooselu pani mulle ikka korraliku põntsu. Ma ei olnud varem tööl käinud, välja arvatud noorest peast- kui sai suvel riietepoes müüja olla ja klienditeenindajatele puhkusi anda. Teenisin kroonide aeg korraliku summa. Mäletan sain esimest korda oma päris raha eest Soomes käidud ja olin jumala kõva mutt. 2 aastat tagasi tegin suure muutuse oma elus. Laps kaenlasse ja kuuse alla. Sest lahkuminek ei olnud just kõige roosilisem, aga see selleks. Oli vaja ennast ruttu kokku võtta, ei olnud aega nutmiseks ja halamiseks. Õnneks on mul head sõbrannad- kes ei lohutanud mind sellel ajal, vaid ütlesid konkreetselt: et hakka tööd otsima. Jaa paras pähkel- sest töökogemust pole ja mis cv ma saadan ja kuhu. Kuu aega ma aktiivselt otsisin ja tuligi positiivne vastus ühest ettevõttest. Läksin tööintervjuule- kleidike seljas ja värin ülekeha, sest seegi oli mu eluesimene kogemus. Astusin väiksel sammul uksest sisse, kitsas trepp viis ülakorrusele, kus oli siis väike ruumike ja seal istus ca 10 inimest kõrvaklapid peas ja üritasid klienti seebitada, et nad ostaksid siis nö X toodet. Ja kõik olid naised! Ning üks mees. Ma seisin seal nii 5 minutit ja nad vahtisid mind ülevalt alla- kes ma olen ja mis mul seljas on. Ma nägin välja nagu kokkupigistatud sidrun, sest halloo ma olen niigi närvis ja te veel siin vahite. Kurjam. Intervjuu läks kenasti ja ma sain tööle. See sama päev ma ostsin shampanja, närv oli ju must...pidin pereringis tähistama- esimene ja päris töökoht ikkagi. Terve öö ei saanud magada, nägin kuidas ma olen juba tööl ja helistan. Istun bussi peale ja sõidan tööle. Kõrvaklapid peas ja kuulan oma lemmik muusikat. Ma ei tundnud ennast kordagi halvasti, et pean nüüd ühistranspordiga sõitma, kuigi enne seda ma sõitsin mersuga, mehel oli oma maja ja me puhkasime aasta otsa kuskil Vahemerel. Nüüd on uus elu ja ma olen iseseisev. Rahul. Tööl olid kõik abivalmid ja toredad, leidsime kiiresti ühise keele. Tegime nalja ja korraldasime suvepäevi. Kõik tip top. Mingiaeg ma sain isegi ametikõrgendust- tavalisest telefonimüüjast- sekretär! Olin väga tänulik sellise võimaluse eest. Mulle väga meeldis seal töötada. Ma töötasin peaaegu aasta seal....sest naiste kollektiivis hakkasid toimuma mingid veidrad asjad. Mind ei kutsutud enam lõunale, ei saunaõhtudele, susserdati seljataga mingeid jutte. Ühesõnaga mul oli tööle minnes klomp kurgus, et huvitav millega ma küll hakkama sain või mida ma tegin valesti. Ma istusin igapäevaselt suht omaette ja tegin oma tööd. Miks ma küll neile ette jäin? Ja ega nad alla ei andnud- nad said minust lahti. Väga inetul moel. See oli päikesepaisteline ilus hommik. Kodus juba tundsin-et miskit kõhus keerab. Jõudsin tööle varem kui muidu ja mida ma nägin: shallalallaaaa kõik naised istuvad ülemuse kabinetis ja kirjutavad avaldust minu kohta. Naljanumber veel selline- et kuna seal oli ka uusi töötajad vahepeal juurde tulnud, ei teadnud nad õieti mis mu nimi on ja küsisid aa mille kohta me peame kirjutama? Kanapead ausõna- aga avalduses seisis nii: et ma tekitan pingeid töökollektiivis ja minuga on võimatu töötada. Ja siis mind süüdistati rahavarguses- kassast oli kadunud 50 eurot! Kujutate ette! 50 euri eest ikka vargile ei läheks. :D Eks see naiste kollektiivis töötamine ole see –et kui üks saab kõrgendust siis oled ikka konkreetne bitch ja sind tuleb välja süüa. Kõige kurvem on see, et peale minu äraminekut lagunes terve kollektiiv laiali. Ju siis ikka polnud viga minus vaid inimestes-kes seda mulli seal juhtisid. Olin mõned päevad töötu, kui taevast sadas midagi nii head-et ma töötan siiamaani juba aasta aega kollektiivis- kus on ainult MEHED!

ÄMBRID

VOL.1. Tahan kirjutada, kuidas mulle meeldib ämbreid koguda. Teate küll, millega saab prügi välja viia, seenel käia ja need ämbrid mis jätavad su hinge sellise totaka märgi maha. Esimene ämber oli X nimega mees ja tundus tõesti toreda inimesena. Tõi lilli, shokolaade-poputas siit ja sealt. Ma ei mäletagi väga täpselt millal meil see esimene autosõit oli aga igatahes see kulges koos téma koera ja lapsega. Laps pani reeglid paika, et téma istub ees ja mina ronigu tagaistmele. Ma kuuletusin käsule, sest härra X ei vaevunud midagi ütlema. Võibolla ma olen tõesti kuu pealt, aga ma siiski arvan, et autos mehe kõrval istub naine ja laps olgu tagaistmel. Kui ma avasin autoukse ja tagaistmel vahtis mulle vastu koer,siis mõtlesin oukey-elan üle. Teate mul oli nutt kurgus, mina kui ilus naine pean olema tagaistmel koos koeraga. Mõtlesin endamisi, et okei võibolla laps on armukade minu peale ja tahab olla isa kõrval. Aga eiii- see kordus igakord kui me kuhugi välja sõitsime. Ükskõik kuhu meie trip ei viinud, oli koer ka kaasas- tal ila tilkus, ajas karvu ja peeretas. Olin pool aastat suhtes mitte mehega vaid koeraga. Ämbriromaan sai läbi just seetõttu, et laps otsustas isa elu üle. Ja ma olen õnnelik, et see nii juhtus, sest muidu ma poleks teise ämbriga tutvust teinud. Aga koer sai tõesti mulle väga armsaks ja ma igatsen teda vahel. Me mõistsime üksteist. Jätkub...