pühapäev, 22. november 2015

Mulle meeldib....

Mulle meeldib... Mulle meeldib surm? Kas mulle tõepoolest meeldib surm või ainult mõte sellest, kui kannatustest vabanemisest? Loomulikult on minu vanuses sellest imelik rääkida, sest vanemad inimesed ütlevad,et elu alles algab ja kõik on veel ees. Aga kui tulevik on tume, ma ei teosta kunagi oma unistusi või ei saa õnnelikuks? Võin ma siis öelda, et elu oli ilus.? Surm on ju tegelikult huvitav ja isegi võluv. See on vabanemine kõigest halvast. Ei ole enam probleeme, millega pead vaevata, ei pea kellegi pärast muretsema ega füüsilist või moraalset valu kannatama, puuduvad ka inimesed, kes muud ei teegi kui teiste elusid rikuvad. Mind köidab see, mis tuleb peale surma. Äkki satume teispoolsusesse, kui kohtume taas oma lähedastega ja tutvume ajalooliste isikutega, kes räägiksid sellest, kuidas kõik tegelikult oli.? Aga kui me sünnime hoopis uuesti. Saame elada looma, putuka või mõne täiesti erineva inimesena, kui ise olime? Kõige rohkem huvitab huvitab mind see, kuidas elust lahkumine ikkagi toimub ja kas me tunneme sel hetkel midagi. Kas vastab tõele, et surres näed end pikas tunnelis, mille lõpus on valgus? Kas sel hetkel näed kogu elu silme eest läbi jooksvat või vajud lihtsalt olematusse? Kuigi, kõik see huvitab mind, teeb surm tegelikult väga haiget. Armastatud inimese kirstus nägemine – ilusad riided seljas ja valge lina peal – on ju valus. Huvitav on see, et kaotust mõistetakse alles siis, kui puusärk kinni lüüakse ja mulda sängitatakse. Sel hetkel jääd lihtsalt tunnetetulva alla. Sa taipad, et seda inimest sa enam kunagi ei näe, ei saa teda enam kallistada ja öelda, kuidas teda armastad. Hakkad end süüdistama selles, et ei öelnud talle küllalt tihti, kuidas temast hoolid ega teinud midagi selle tõestamiseks. Sel kõigel pole mõtet, sest oma südames teab igaüks , et lähedased armastavad teda ning teavad sinugi tundeid. Selline on surma teine pool aga see on lihtsalt vältimatu. Usun, et kõiki huvitavad elust lahkumisega seotud küsimused, kuigi seda valu ei taha keegi tunda. Pole mõtet end sellega vaevata, sest elu on lühike ja seda tuleb elada nii hästi, kui suudad, et hiljem surivoodil võiksid tagasi vaadata ja uhkelt öelda, et Sinu elu oli ainulaadne. Kui sa suudad seda endale tunnistada, tundub teise ilma minek sulle millegi maagilise ja uuena. Siis taipad isegi, et surm meeldib sulle. Hoidke oma lähedasi!